Õed Grimmid 2

silma ei jää praegu. Kallid kuulajad ja vaatajad, see on podcast, uue podcast'i õed, krimmid, teine osa. Teie ees on bluusimutt Lingu, Kaisa ja minu krimmikunstnik Piret Kaljuste. Sellel podcast'il on, ma ütleks nagu natukene. Algus ei ole olnud sujuv. Jah, tegelikult on see mitteametlik kolmas osa. See on mitteametlik kolmas osa, kuna teine osa läks kaduma salapärastel põhjustel. Ei tea, kus on, keegi ei tea. Nii et te peate lihtsalt ette kujutama, et see oli väga lahe. Me rääkisime Ladina-Ameerikast, me rääkisime pipardist ja taaskasutusest. Nii et. Oi, see on väga kurb. Me peame sellest veel rääkima, sest et taaskasutus on oluline asi meie elus.

Ühesõnaga, see on selline video, kus iga kord, kui vähegi võimalik, kui minul on tarvis nägu teha ja Piret mulle näo värvib, siis me räägime olulistest asjadest, räägime maailmapoliitikast, räägime show business'ist ja räägime inimesi taga, sest see on see, mida me nii ehk naa teeme. Täna ma lähen Pärnusse tegema ühte, no ma see ei ole haltuur, aga selles mõttes ma tegelikult ei tea, mida tähendab haltuur. Tööväline lisatöö või? No just, on tööväline lisatöö. Aga kui sa oled vabakutseline, see on nagu kõik, see on tööväline lisatöö. Või, või kõik ongi minu töö. Jah. Et ühesõnaga, mind on sisse ostnud üks teine kabaree produktsioonifirma tegema nende kabareeõhtu, õhtujuhtmist.

Ja ma lähen üksi sinna, Reneed ei ole kaasas, ma saan ise kõigega hakkama. Reneel on vabapäevane. Absoluutselt. Minul on kaasas tehnika, mul on kaasas kõik asjad, ma lähen sinna, mul on fonod. Ma räägin inimestega lolli juttu ja laulan. No ja juhatan sisse. Teeme neid reklaami ka või, kuigi see on. Muidugi, ilmselt sa saad selleks ajaks, aga vaadake ikka, sest Pärnus toimub ägedaid asju, me tuleme ise Pärnusse detsembri alguses. House of Palagan teeb esimest korda ka kabareed seal neljandal detsembril, nii et kui te ei lähe vaatama Länsi tantsutrupi kabareed. Mis ma lärjan, mis ma lärjan, siis House of Palagan tuleb ikka abiks templis, et me teeme esimese katsetuse detsembri alguses ja see saab olema nii mega, ma juba tean seda ka, et see on väga-väga lahe, noh, eks me oleme käinud tegelikult ju küll burleskiga ja.

Ja noh, kui nüüd on see kabaree kõrgaeg jällegi algamas, siis kõik teevad seda ja ma olen ainult rõõmus, et ma saan käia ja teha ka ja näha, mis tehakse teisel pool, sest tegelikult mul oleks sinna vaja leida endale neljandaks Pärnus üks, mul on üks esineja, slot on tühi. sa saad täna hakata kästima neid sealt, ma kästin sealt Läntsist kohe ühe kõige parema numbri ja, ja, ja see läheb meile kõvavale. Noh, et tegelikult see ongi ju suur osa minu tööst, et ma käin ringi ja ma vaatan ka, mis toimub. Ma käin teatris, vahel ma olen tellinud mingitest teatritükkidest juppe. Ma olen pakkunud nendele esinejatele mingeid uusi ideid selle põhjal, mida nad teevad.

Meile väga meeldisid, kui uues laines olid need stand-up'id, kui Kaisa ei saanud, mina, mina istusin selle üle täiega, naersin selle, no võib-olla nii väga ei naernud. Ja sellest on nii palju kasu, nii et tegelikult noh, rääkimata sellest, et me teeme kõikidele reklaami, ma kutsun ka üles, on üleskutse, kallid kuulajad ja kallid vaatajad. Kui te käite kuskil ja näete midagi lahedat, te arvate, et teised inimesed ka peaksid nägema, andke märku. Ma vastan kõikides kanalites, Instagramis, meilitsi, infoartpalagan.ee, andke oma teada, sest ma, noh, ma olen küll väga-väga võimekas, aga igale poole ma ei jõua.

Kuigi üritan. Ma üritan loomulikult, sest töö mulle meeldib, tähendab, see töö mulle tõesti-tõesti meeldib ja, ja ma ei saa seda mitte kuidagi haltuureks pidada, sellepärast et see on etenduskunsti, maastiku tundmaõppimine, inimeste kokkuviimine, võrgustiku ehitamine. Ja noh, ja eile ma tõesti nägin seal fotograafis, kas, kuidas noh, ma rääkisin sedasama oma juttu, et küll on tore, et te vanad inimesed olete ikkagi püksid jalga pannud ja tulnud õue, kell on nii palju ja te olete ikka veel siin. Või tead, nad olid tõesti, nad olid nii rõõmsad selle üle, et nad olid tulnud. Sest see ei ole vist enam väga tavapärane asi.

Jah, üldse nagu välja minna. Noh, eriti kui inimene ei ole väga noor või koolis. Noh, et, et siis... Õues on külm, põhimõtteliselt üldse, et sa üldse sinna tumedasse halli musta. Saali lähed, kus on palju võõraid inimesi. Või et sa kodust ennast teki alt välja ajad. Ja siis hoiad, et mitte, et sa kodust ennast välja ajad, vaid sa paned ennast riidesse, veule, lööd ennast üle. Pidžaamaga statuudis käimine on üks asi. Aga see, et minna ja teha midagi sotsiaalset, ma ei tea, kuidagi mulle tundub, et pärast Covidit on sellest saanud mingi selline tüütu ja hirmutav kohustus. Jah, et oli nagu mõnda aega sihuke, et kõik tahtsid näha, et oh, jälle saab.

Siis sa läksid välja, et nagu mind tahagi enam. Jah. Noh, et. Kodus olla ja Netflix on chill on niivõrd hea, et, et mulle tundub, et natuke on kui ainult see meie sotsiaalne elu ja noh, see on see minu südameasi, miks ma, miks ma üldse käin ja teen kõikide. võimalike produtsentide, kõikide truppide juures tööd, sest et me ei ole mitte konkurendid. See on hästi oluline aru saada, et me ei ole konkurendid, vaid mida rohkem neid võimalusi on, mida rohkem me üksteist üles tõstame, see on selline väga fringe mõtteviis. Et kui kõik lükkavad koos, Et siis, siis läheb paremini kõikidele. Kõik lõikavad vilju pärast.

Absoluutselt, absoluutselt, absoluutselt. Aga vaata, kui hästi sa oled juba, me oleme, me oleme nii osavad selles podcast'i värgis tegelikult, nii et ma loodan, et meid saab nüüd ka kuulata Apple podcast'is ja Spotify's on see üleval see link, nii et nagu me oleme tehtud podcast'i mõtteid. Et ma loodan, et te kuulete, sest me räägime nii olulistest asjadest, aga mis ma tahtsin täna rääkida, ongi nimelt seesama. Ma arvan, pealkirjaks võib panna kostüümid ja nii edasi. Ja, sõnana. Jaa, kostüümid ja nii edasi, sellepärast et värskelt möödus sinu aasta kõige tihedam tööaeg. Hallo, Viin. Jaa. Jah.

Jah. Ja, ja nüüd on tulemas esmaspäeval on Mardipäev, Mardi laupäev, siis tuleb Kadripäev, mida me tähistame. Esmaspäeval joostaksegi. Absoluutselt, siis vahepeal ja sinna jääb veel ju või, või jäi, ma ei tea, seda meil Eestis väga ei tähistata. On üleeile oli see Dialos Muertos, mis on ka tegelikult ja Halloweeniga veits nagu kokku sulanud. Meil on ta vist kuidagi kokku sulanud, sest me oleme ikkagi hingede peal, mis, mida nagu sihuke pannakse äkki küünal veel mõnes kodus. Ei, absoluutselt, meie küll panime. Ja see, ma sellepärast ma mõtlesingi, et küll on huvitav. Et sügis, kooliaasta algus ja Fringe, mis on kaheksateistkümnendast augustist kaheksateistkümnenda septembrini, see tähendab minu jaoks hooaja algust.

Aga tegelikult see kõik minu jaoks sulandub kokku ka tolle külma aja, minu tööaja algusega. Ja et see langeb kokku ka kõikide selle noh, hingede ajaga. Mõtlesin, sellel peab olema mingi põhjus. Miks inimesed sügiseti külma aja alguses tahavad ennast üles lüüa, kostüümidesse panna, pidu panna, mälestada esivanemaid ja surnuid? Et kõik see aeg on kuidagi sellesama asja teenistuses, et me teeme niisugune kokkulepitud rituaal, et nüüd siis teeme midagi teistmoodi, et seda on tehtud tuhandeid, tuhandeid aastaid. Sügisene pööripäev on noh, nii vana traditsioon, et see on selline nagu, noh, me räägime siin kiviajast.

Sest et pimedaks on läinud kogu aeg. Ja, ja inimesed on pidanud kogu aeg endale leidma mingi sooja koha, kus olla. Jah, talveks. Talveks peab midagi tegema ja valmistuma. Ja sellepärast ongi oluline, talvel on vaja teisi inimesi. Et talvel ellu jääda, on vaja toasooja, on vaja süüa, on vaja noh, kõike seda, mida meie bioloogiline keha vajab ja sellepärast ongi tehtud selline rituaal, kus meenutatakse, ju me oleme inimesed, me peame koos olema ja seda teha niimoodi spirituaalselt ja mõeldes oma hingekese peale. Ja, ja tegelikult see kostüümide selga panemine noh, Halloweeni ja hingedepäeva ja mardipäeva alguses on ju see, et Ta on pahade vaimude, kas minema ehmatamine või nende segadusse ajamine.

See on ka üks variant, kui, kui mulle kogu aeg meenub see üks parimaid asju, mis koroona ajal mulle tuli kuidagi eriti meelde, on Kiviraha rehepapis. Kui te mäletate, oli see stseen, kus katk tuli külla ja rehepapp teadis, mida tegema hakata, sa mäletad? Ei, sa ei mäleta. Rehepapp tuli ja ütles, et katk on teel ja sõna oli juba jõudnud ja siis kõik pidid panema ennast rehetuppa pikali, pead-jalad kokku, kus on ühe jalad, seal on teise pea. Midagi taolist, umbes ja kõhtude, et ühe selja all või ühe kõhu all oli näiteks pea ja katk tuli valge kitsena. Ja klõbistas sisse Bitcoinsi hinge kinni ja siis katkitas.

Issand, siin on ainult peenrussad. Ma midagi taolist ei saa aru, kus üks inimene hakkab ja teine lõpeb. Nagu sipelgapesa, seda ma küll ei taha ja läks minema. Et kostüümi selga panemine on ikkagi kaitserituaal. Aga ma ei tea, kuidas sulle tundub inimesena, kes tõesti on Halloweeniga tegelenud. Inparever. Aitäh. Siis räägi esiteks, millised on sinu kogemused Halloweeniga, kaua sa oled seda teinud, mis on kõige hullemad asjad, mida sa oled teinud ja miks inimesed ennast riidesse panevad? Nii. No ja päriselt ka, sest et sa, see on üks kõige olulisemaid asju, mis sa teed. Huvitaval kombel. Huvitaval kombel.

Jah. Tead, tegelikult ma olen võtnud viimastel aastatel kuidagi natuke rahulikumalt, välja arvatud eelmine aasta, kus mind oli üks, tervita Tuulit, kes oli mind vist bronninud mingi kolm või neli kuud enne Halloweeni juba. Sest ta teadis, mis ta tahab selga panna enam-vähem, ta juba oli mingid asjad tellinud ja tema korraldas peo. Ja enda juures, et sõbrannadega ja sõpradega ja siis ma meikisin neid niimoodi, et ma ei tea, mis kell ma kohale läksin ja ma ei mäleta, mis kell ma sealt lahkusin, aga ma terve päev meikisin neid. Aga noh, nii on nagu tore, ma ei tea, et sa saadki sõpradega kokku, mulle tundub, et meil on Halloween kuidagi osalt ka see, et, et sa teed nagu sõpradega koos midagi, et sa teed, sa nagu sätid ennast valmis, seda.

komm ja komm, kommet või mis iganes see on, sest seda meil väga ei ole, kuigi iroonia käis. Ei, absoluutselt, meil ka käisid, nad olid mänguväljakul ja Pääskülas olid mingid suured laste kambad ringi käinud, nad olid mänguväljakul ja kõik olid maskides, üks oli Draakoni maskiga ja nad tulid ja siis selgitasid meie omadele, et mis nad teevad ja võtsid maskid eest ära ja näitasid, ärge kartke väiksele lapsele. nii on väga nüüd näha. Ja, ja et nad selgitasid, et nemad käivad, aga noh, mina ikkagi. Ma olen ju pärit ikkagi väga sellisest kogukonnameelsest perekonnast ja ka kohast Saaremaal, kui mina olin väike, siis meil ikka joosti Marti ja.

Ja mina mõtlen ka, et meil on nagu noorte kampadega ja mis mulle ja me käime ka, kuule, me oleme kõik nii valmistunud, sa ei kujuta ette, mul on üks. See harjavors, millega ma kavatsen naabrite juures teha üle seda kõrgushüpet. Ja kes üle hüppab, sellele ei tule rotid majja. Okei, me ka. On ju? Kuule, millal te? Me lähme, me lähme, me kindlasti teeme, aga meil on, meil on kitarre. Nagu õhtul. Ja õhtul kitarril ma viskan valgeid tube ja tead, meid ju oodatakse. Muidugi. Suvel, suvekontsertidel kõik köötisid, et meie uksed on avatud, aga ma arvan, et me ei jõua rohkem kui kuute maja teha, et see on meil, ma arvan, eesmärk.

Eelmine aasta me käisime viies. Et äkki me see aasta lähme kuude, sest meil on vaja ju laulda ja rääkida ja mängida ja õnnistada ja tantsida nendega. No vot, nii on nagu fun, nii on sellest ajast käinud. See on nagu lahe, mulle meeldib, et noh, et mitte, et ma lihtsalt lähen ja ütlen, et jõu, andke komm. Andke kommi, just, sest see nagu tegelikult ongi ju mingi vahetus, et sa soovid nagu, tood seda õnne ja siis pererahvas kostitab sind kogu selle õnne eest, mis sa neile annad. Keinad ja lapsed ja viljad ja. Noh, see on jälle see algusest peale olnud see selline jällegi maagiline rituaal, kuidas talveks valmistuda ja järgmiseks aastaks.

Ja, ja ka samas kogukonda kokku tuua ja näha, et mina seal Tähetorni, Tähetornit me, issand, kuidas me tervitame parasjagu tõesti Tähetornit, et kui lahe on seal Kaduvete külas elada, et see küla, mis meil Tallinna sees on, see on mega ja mina olen võtnud sellise mitteametliku kultuurimaja positsiooni seal. Selge. Hullult tore on see, mulle nii, nii meeldib, et ma ei, kuigi ma Tallinnat ei armasta. Siis see Barrio, vaid mis on Tähetornis on, sest meil ei ole ju mitte midagi. Meil on rongijaama, esimene rongijaam on kahe kilomeetri, meil ei ole Telugu isegi peatus väga kaugel ikkagi nagu. Täiesti nagu öeldakse, pärapõrgus noh.

Üsna. See tähetunnine hotell on, mis on või ei ole, korteil keegi ei tea täpselt. See on üsna vastavalt. Vastavalt ma ei tea, ühesõnaga saab näha, aga me väga-väga ootame ja ma nüüd segasin sulle vahele, et miks need inimesed teevad seda sellepärast, et sõpradega midagi koos teha? Ma arvan, sest see on see nagu kuidagi üleöö minu arust, kuigi nüüd juba vähemalt kümme öö üleöö tagasi, et mina olen teinud umbes, ma ei tea, ma arvan, et mingi kaheksa, seitse, kaheksa. No kümme. Halloweeni, aastat. Ma mäletan, üks aasta ma olin haige. Ma olin väga õnnetu, sest need olid minu nagu kõige, ma pidin nii palju kliente ära ütlema, et see oli minu nagu põhimõtteliselt aasta kõige edukam õhtu oleks olnud, kui ma poleks olnud kolmekümne kahe tulevikuga voodis, silm oli maas.

Et, et aga meil on ta jah, kuidagi nagu mingi hetk üleöö minu arust popiks saanud, kõik ju meelelahutusasutused teevad pidusid, et saad kokteili või piletikoole hinnaga, kui oled kostüümis. Ja mulle meeldib, et jah, see on jälle see, et eks see on ka kuidagi koroona, ei, see oli ikka enne koroonat. Noh, et, et midagi toimub, et mingi vaheldus, mitte lihtsalt see, et on reede õhtu ja sa lähed kuskile, ma ei tea, niisama jooma, aga sul on ka mingi nagu lisa. Saiko eest, eesmärk, pane ennast riidesse, keegi ei tunne sind ära. Et, et see on kuidagi nagu võib-olla annab. Mingisuguse loova väljundi inimestele, kes seda võib-olla iga päev ei saa nagu ka teha, et sa mõtled, kes ma olen, mis ma teen, lähed mõtled oma.

Või teine olla. Just. See on nüüd väga oluline asi. Et see tundub nagu, et mõlemad, kui me nüüd räägime sellest, siis ma hakkan vist aru saama, mina, kes ma pean ikkagi nii-öelda töö pärast mõlemat tegema. Siis ma olen ilmselgelt selline lastega ja peredega ja kogukonnavärk, nii et Mardid ja Kadrid on minu teema hea meelega. Aga võib-olla nooremad ja üksikud inimesed, kes käivad peol ja kellel on võib-olla suured sõprade seltskonnad, mitte nii väga selline. Perede ja kinnisvara pall, eks ju, sest et see Mardi ja Kadri värk vajab mingit noh, infrastruktuuri. Kodu või küla või ma ei tea, nagu meil siin see trepikoda.

Maja võib-olla. Vot sihukesed majad, mina. Saaks jaa, trepikoda. Terve maja saaks läbi käia, mina olen ka Hruštšovkas elanud, seal on. Kaks, kaks, kolm, kaks, kolm, kuus ja kaheksateist korterit. Me käisime kõik läbi peaaegu. Ja, ja, välja arvatud need, kus on, olid kurjad tädid. Ja, ja vahepeal vältisid ka neid korruseid. Ja kogu trepikoda sisse ei lastud, siis läksid kõrvaltrepikotta, keegi kikk altfona ukse sisse lasi välja. See on terves trepikojas. Viljarti karja on, Viljarti karja on. Just. Ma väga ootan, et tõesti, see on, see on nii lahe, eelmine aasta me mõtlesime Evaga välja uusi. Neid vanasõnu, mis olid ka kohaspetsiifilised, sest eelmine aasta meil oli mingi meeletu teetöö oli seal paduvete külas.

Kogu aeg kaevasid auke, ma ei tea, vist torusid tegid või mida iganes, ühesõnaga. toru aasta. toru aasta ja kõik oli kogu aeg üles kaevatud, kogu aeg müristasid, mingi, mitte midagi ei saanud teha täiesti, siis oligi, ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli, aga see vanasõna oli mul mingi sihuke, et mis see on, mingi öösel koliseb, päeval möliseb, keskpäeval karjub. See oli toru peal siis või? Ei, see oli, oligi lihtsalt padu, paduvette täna küla torutööd või midagi taolist. Inimesed olid kõik kõveres, nad olid nii rahul sellega, et. Nagu loov ja lahe, aga tõesti, aga selleks on vaja nagu natukene lähedamat seltskonda või peret, et seda teha ja harjutada, meil on muidugi minu õega, aga me oleme väiksest peale koos käinud.

Jah, meil ongi pere ju tegelikult. Aga me oleme Iriniga kõik nii noh, võib öelda, et professionaalsed marditajad, mina olen alati Mardi isa. Ma üldse ei kahtlegi, et teie olete professionaalsed mardijad. Ja, ja, ja. Irina on Mardi ema, võtame veel lapsed, vaatame, kas me mõne vanatädi ka kuskilt saame. Aga ema koos jääb lastega koolis või? Jah, kahjuks see ema ei ole ja. Eva on ka ära, nii et me peame, meil on mingi vähendatud koosseis, aga noh, ma arvan, et me Iriniga saame tõmmata päris hea selle värgi käigus. Jaa, meil on mitmeväärselt jah. Kurb, Ronjan on emme nädal, muidu ma oleks tahtnud ka oma.

Muidugi, tulge jumala eest, me võtame kõiki kaasa Marti jooksma. Ma teen selle valmis, tulge Marti meiega jooksma jumala eest, jookske ka Marti, kui teil on kodu lähedal toredaid inimesi või võib-olla te ei tunnegi nende juures Ja te ei teagi veel, et nad on toredad inimesed. Minu jaoks. Maski kätte, trügi uksest sisse, jah. Mina teen alati söega mustaks. Või noh, lihtsalt konkreetselt nagu räpaseks näha. Jaa, sest ma arvasin, et olid. Olidki ju. Mustad. Tahmased. Tahmased ja mul on see tahu, pahupidi kasukas ja niimoodi kõik asjad, väga lahe. Kellukesed on küljes. Kasukas. Überääkimised, et.

Ei, absoluutselt nii tore ja pane tähele, ma olen nüüd tegelikult sellel aastal, ma olen eriti palju valmistunud, sellepärast et. Nüüd räägime edasi sellega asjast, et Kadripäev on ju ka. Ah. Kadripäev on jube hea. Aga kuna meil on Palakõnniga plaanis esimene temaatiline kabaree. Jah, täiesti juhuslikult, väga juhuslikult. On teil ka temaatiline kabaree plaanis Tartust. Ja ma ei, ma kuidagi väga spetsiifiliselt tahtsin seda Tartus teha, sest et ma tean, et Tartus on, on see komme on hästi tugev. Kadri Sandi komme siis. Ja sellepärast, et. Et NEFA, Tartu NEFA, mis on Tartu Ülikooli folkloristide ja etnoloogide üliõpilasi ühendav, niisugune väga vana ühendus.

Nemad käivad iga aasta õppejõudusid, kas, kas nüüd siis Karti, Kadrit või Marti jooksmas, õppejõudud. Õudselt armas. Ja kui ma selle peale tulin, et see aasta võiks nagu keskenduda hingede ajale üldse ja kõikidele nendele kostüümipidudele ja et Kadripäev võiks olla just see, mida ma tahaksin teha, siis ma võtsin kohe konsultatsiooni Nefalt. Okei. Ja, ja, ja, ja, ja, ja. Ma helistasin neile, siis nad rääkisid mulle natukene sellest, kuidas see käib ja mis see on. Ja nad ütlesid ka seda, et, et nii-öelda vanad eestlased, kutsume neid vanarahvaks, F-idega. Nemad ei jooksnud kalendri järgi niimoodi, et nüüd kümnendal või kahekümne viiendal ja siis alati kindlasti eelmisel õhtul, vaid see oligi see kindel aeg.

Mis oli natuke pikem, mingi paar nädalat, kolm nädalat, alates hingedepäevast. Ja siis oli noh, kõigepealt oli mardipäev, igaüks leidis enam-vähem sellise hea aja, kui ei olnud vaja mingit tööd teha või. Või kui naaber parasjagu ei jooksnud. No just, just, just, et, et võib-olla lepiti küla peal kokku või peredega kokku, et sel, sellel ajal lähme ja ei pidanud olema noh, valmis just sellel ühel õhtul. Nii et tegelikult võib minna Mart ja Katri jooksma ka pikema aja jooksul. Päris lahe, on ju. Ja, ja. Et lihtsalt teate siis, et alati peab natuke kodus olema kommi. Sest iga hetk. Sest iga hetk.

Novembris võib iga hetk keegi olla ukse taga. Laske Mark Katri sisse tulla, Katri, Katri. Et see on väga lahe. Muidugi inimesed ka sõltuvad, suhtuvad sellesse ukse taha tulemisse erinevalt. Kas sul üldse on käinud kunagi Tallinna linnas Kadri, Mardid või Halloweeni sandid? On. Ütlen ausalt, kui ma seal Salme tänaval elasin, juba nägin, et nad eemalt tulevad suure pundiga. Ma tellisin Bolti, et ma trepiku uksele alati võtsin oma Bolti paki, nägin, räägib, pasu inimesi tuleb, panin ukse kinni, läksin ruttu oma keldri juures üle. Näeb küll. Nad sisse lasi, aga mina ütlen ausalt, mina olen ainus söödav asi, see hetk oligi, sa mu Bolti tellima, sa lähed, lased.

Siis Viljandis on tegelikult käidud, kui ma seal. Ei, vot jällegi ma olen täiesti kindel, et Viljandis on ka korralik Kadri ja Mardi traditsioon, et seal ikka kindlasti kaasatakse. Aga seal oli mul see osa kuidagi täiesti meelest läinud, lihtsalt üks öö keegi peksis uksele, hakkasin siis mina jooksin ust lahti tegema, just see, et kui ma hakka, avasin, hakkas nemad siis ka seal laulma mingeid laule, et ma nad tuppa laseks. Minul kees potil lillkapsas, lillkapsas keebis alles, kusjuures ei ole kõige nagu väga hea asi. Kas need lapsed tulid tuppa ja siis ma olin mingi, mul on lillkapsas. Üks tõmbas, no minu arust küsis veel midagi, et kas kästakse seda süüa.

Okei, jah. Ja siis ma leidsin neile mingi pooliku šokolaadi, viskasin nad välja ja nautisin oma lillkapsast. Aga ma nagu, tead, ma hindan väga seda, kui on tõesti midagi ette valmistatud, sest et mina ikkagi nagu. Ostan oma raha eest asju, sest ma tahan midagi ka saada. Kontserti. Viskake seda grilli vilja mu põrandale. Ma tantsin, viskaks natuke jalga, eks. Midagi, viskaksin, et mina vedasin ennast siia grilli maksimasse, et sulle kommi osta. Et kui sa midagi ei tee, siis mina sulle asju ei anna ka. See on väga hea moto. Ja kui ma juba ukse taga kuulen, et kõrval naabri käest küsitakse lihtsalt nagu anna kommi, siis ma ei viitsi isegi diivanilt püsti jääda võib-olla.

Kas see on, selles mõttes see on kõik üks? Nagu minu jaoks on kõik selle ühe teema erinevad küljed. Et kui me elame koos, siis me peame midagi üksteiselt ootama, me siis peame midagi üksteiselt ootama. Ja teine pool peab ka midagi vastu andma. Et me ei saa kuidagi kergelt sellest asjast välja, sest me olemegi inimesed. Jah. Ja see võtab aega ja see on tüütu ja. See on hullult huvitav oli see, eriti jah, jällegi, et kõik see, ma ei tea, eile oli ka see kabarei oli selline, kus kuidagi üleminekud läksid kogu aeg paremad, ma igaks juhuks vaatan, mul on täitsa paranoik, et kas ma ei. Ei, mina tahtsin küsida, mis õhtul selga paned?

Mul on kaasas ainult roheline värk, mul on kaasas frakk. Ja siis nii see poaga roheline värk kui ka see kuusapuu. Väide, väide oli, jaa, et me siis lõpuks selleni jõudsime. Ja, ja, ja noh, sa tead vähemalt, kuidagi eile ma nii inspireerusin, ma nägin väga hea, väga hot välja selle pildilt tuleva ka siis, näete, vaadake kaisa linn.ee, väga head pildid olid, eile kuues, mul on väga mega. Kui teil roheline sädeleb, siis ma olen ise ka roheline, et see on kiis ja pruun, väga lahe, väga lahe. Aga et kõik asjad hakkasid kuidagi nagu üksteist toetama, meil oli väga palju isamaalisust. Jällegi kuidagi alati, kui avareel tuleb see jutuks isamaaline värk ja siis ja nüüd väga isamaaline Paides teie ette astub Tigrongivorkian.

Ja nüüd nad naerid, nii naerid, et panid kajakaid, nagu sa ütled. Et aga enne seda ma käisin Tartus tegemas Atwoodi lugemisgruppi. Biblioteegis ja me rääkisime Margaret Atwoodi raamatust Teenijanna lugu ja selle järjest Testamendid ja noh, mis põhimõtteliselt räägivad. Totalitaarse režiimi tekkimisest, seal on mingid teokraatlikud totalitaarse režiimi tekkimisest ja selle üleval hoidmisest ja sellest, kuidas see lõpuks ka laguneb, sest seda ei ole võimalik üleval hoida, kuidas iga inimelu aspekt siis, oh super, sellest nagu käitumisest, riietumisest kuni laste saamine on riigi kontrolli all või on siis totalitaarse režiimi kontrolli all, mis on loomulikult läbi ja lõhki korrumpeerunud.

Aga siis ma mõtlesingi, et, et see on, see, et me tegelikult praegu mõtleme ja see on meie töö, see on inimese toimimise, toimimisest mõtlemine, et see, kuidas nad käivad väljas, kas nad käivad väljas, kas nad tarbivad kultuuri, miks tarbida kultuuri, miks on kultuur oluline, me kogu aeg peame tõestama, et me oleme olulised, me oleme olulised, me oleme olulised. Ja siis oligi, seal läks asi nagu nii keema lõpuks, kui me jõudsime selleni, et. Et noh, me rääkisime erinevatest totalitaarsete režiimidega kaasatöötamistest, näiteks Smuulist ja Vaarandist, me rääkisime, mäletate seda Smuuli ja Vaarandi skandaali kaks aastat tagasi, mis oli selle Kirjanike Maja püstiga ja, ja me rääkisime Venemaast ja me rääkisime Palestiinast ja kõikidest nendest, et noh, et, et miks siis need totalitaarsetes režiimides, miks inimesed üles ei tõuse, miks nad ei tee, miks nad kannatavad seda, Nõukogude Liidust rääkisime pikalt, et miks siis ei tehta, miks ei hakata mässama?

Aga see ongi see, et kui vägivald kogu aeg ähvardab, siis kõik, kõik ühiskonnakihid pidevalt tõlgendavad kogu elu läbi selle surve. Ja kõik käituvad teistmoodi. Aga miks me siis nüüd ei saa, me oleme ju vabad. Miks me ei saa käia rahulikult väljas, miks meil ei ole aega, et teha oma kultuuri, et teiste inimestega suhelda, kus see kadus? Väga põnevad teemad, on ju? Tartus, absoluutselt. Ja siis oligi üks nendest osalistest, läks nagu nii keema ja pidas sellise laheda monoloogi, et noh, et ei olegi kasutatud väga, see oli nagu väga tõsine vestlus, see oli väga-väga tõsine vestlus. Et kui tuleb mingi immigrant, siis mul ei ole aega temaga rääkida ja küsida, mis tema teemad on.

Ja, ja noh, mis siis on, et ma lõpuks lasen ta maha ja ma lasen ta maha ja mul ei ole aega selle peale mõelda, sest et, sest see elu on nii pöörane, mul ei ole aega isegi mõelda selle peale, mis on moraal. Et milline see moraal peaks olema või mida see inimene vajab, mida tal vaja on, mul ei ole aega sellega tegeleda, sest ma pean minema ja teenima kuskilt selle raha valmis ja ostma seda mingit raha, süüa kuskilt kohast, mis on liiga kallis ja maksud on liiga kõrged. Ma olin lihtsalt nagu. Samas ei ole ma üllatunud, et me Tartus jõudsime kohe selle mahalaskmise osani nagu. Et aga no see, see on, see, see, ta utreeris loomulikult.

Ta utreeris, aga ma kujutan tegelikult ette, et. Et see ongi niimoodi, meil ei ole aega seisma jääda ja mõelda, miks me teeme neid asju, mis me teeme. Ja isegi aja mõttes, kui sa oled ise nagu mingi ellujäämis nagu mode'il, et just see, et mul on vaja mõelda, et kuidas ma saan maksta nüüd oma üürid, millega ma, kas ma saan oma pere toidetud, kõik sihukesed. Sa nagu ei jõuagi süveneda sellesse võib-olla, mida keegi teine, eriti kui see on sinu jaoks täiesti kauge mure, suhtestu, mida tal vaja. Ainukene asi on ise ellujäämine ja kõik noh, praegu eriti see hetk praegu, see hingede aeg, ma arvan, et selle võiks ümber nimetada talveküttearvete hirmuajaks.

No vot, sest et ma, ma iga päev mõtlen elektrilise maaküttega majas elades ja mina olin üks nendest, kes eelmine aasta maksis üüri eest tuhat eurot aastas. Ma mäletan veel seda isegi Veskast, sellest, kas te olete see aasta maaelus? Me lähme praegu nüüd selle kindla paketi peale, aga ma ei tea, no kõik, mida ma loen. Mingit vahet ei ole ja keegi tegelikult ka ei tea. Mitte keegi ei tea, eriti arvestades, kuidas mõtle, kui palju on muutunud, meie viimane või noh, esimene episood, mille me salvestasime üheksateist september, siis oli värskelt see Kaitseministeeriumi muutus ja bla-bla-bla. Ja kuidagi mõtlen, et vahepeal on olnud Ameerika vahevalimised, mis läksid ju nii hästi.

Aga ja sa jällegi Atwoodi taustal, mina olen totaalselt paranoiline, et äkki see Trump ongi kogu aeg plaaninud või võib-olla isegi mitte Trump ise, Trump on lihtsalt noh. Ta on nagu marionett, et tema taga on mingid meeletud poliittehnoloogid, kes plaanivad, ma ei tea, võimule tulekut või ma, ma olen, noh, ma olen nii paranoiliseks muutunud selle asja suhtes, et ma ei saa enam mitte midagi aru. Et kas me, kas me peame nüüd olema hullult rõõmsad ja kas kõik läheb nüüd nagu hoogsalt ülesmäge või kas nüüd. Järgmised kaks aastat on veel pöörasem. Jah, ja võib-olla isegi vaata, kui ei ole nagu nii suurt, ma ei tea, vandenõu selle taga, siis Trumpi puhul minu arust võib kõik veidikene praegu natuke nagu hirmutada.

Äkki tal läheb tuju sellest eriti halvaks ja nüüd ta hakkab veel rohkem mingeid, sest ma lugesin mingit artiklit, kus räägiti, et võib-olla kui tal nüüd jääb võimu. oma ideedeks USA-s nii palju vähemaks, et mõtle, kui ta kogu seda energia nüüd pöörab siis välispoliitikasse. No mida ta on ju ka teinud täiesti. Ta juba on teinud ja mõtle, kui ta seal hakkab midagi veel rohkem. Ja ma mäletan, ma lugesingi seda, issand, kui õudne see on, et ta nüüd hakkab lammutama, ma just see pealkiri oli, et nüüd tal on, tal on meil võimalik kõvasti lammutada seal, super. Et hirmuäratav, hirmuäratav ja see pidev selline hirmufoon, eks see ka ju rõhub üksikisiku peale ka ja seda enam on see selline ellujäämismõrv pidevalt sees.

Et ometi saaksime kuidagi hakkama ja, ja kas sul on, kas sul on valmistutud droonilöögiks, kas sul on kodus vett, kas sa tead, kuhu minna, kus on varjumispaik lähim. Ma ütlen selle peale nii, et nii palju kui ma süvenenud olen, meil vist ei olegi neid Mustamäel, mul küll vist mingi kelder vist ei ole. Äkki, no mina olen mõelnud, et kelder tundub nagu loogiline valik, on ju. Ma ei ole, ma ei mäleta täpselt, minu arust üks nendest Mustamäe prismadest või Rimidest või selle kelder pidi olema selle jaoks. Siis kui ma mõtlen, et kui palju meil Mustamäel neid elanikke on, siis selle peale, kui ma siit nagu majast välja saan, on see pakendkelder sealt nagu täis.

Et ma lugesin aastaid tagasi, kui nendest varjenditest hästi palju räägiti, et Soomes vist pidi olema niimoodi, et sa ei saa isegi ehitada ühtegi kaubanduskeskust või suuremat hoonet, kui sa eos ei kavanda seda niimoodi, et seal on all võimalik nagu noh, et kõik need maa-alused parklad on tegelikult nagu varjendid. Et ma ei ole kindel, kas me oleme nagu nüüd selle paari aastaga, mis sõda hakkas, oleme jõudnud sinnamaale, et see ka Eestis läbi mõelda või me ikka veel räägime. Vahepeal on tulnud uusi põletavamaid teemasid, võib-olla me nagu. See on jälle see, et ei ole aega, ei ole aega, ei ole aega ja kõik need asjad on nii tähtsad ja nii hirmutavad ja kortisool on kõigil kogu aeg nii vaes.

Et noh, sellepärast minul ongi nagu, minu lahendus ongi see, et nüüd inimesed, minge, tehke Halloweeni, minge jooksu Marti. Tulge Kadripäevaga. Kadripäevane, minge jooksuge Katri, sest et number üks, näete neid maju, kus on hea Kadri. Meie keldris on aknad, mis ei ole ideaalne. See ei ole ideaalne. Ei tohi ju akende ka olla. Või ma pean hakkama endale liivakotte tellima ja oma, oma aknad kinni müürima põhimõtteliselt, siis mul oleks varjend olemas. Täiesti haige lihtsalt, noh. Tead, mina mõtlesin ka seda, et noh, nüüd ma kolisin sinna Mustamäele vaata alla, ennem Kohvlis oli mul vähemalt agil.

Et sul oli agil või? Ei, aga. See on üks teine muinasjutu. Ei, tahad oma lume seal, vaata, mis sa süüa teed? Tõsi, tõsi, minul ei ole mitte midagi teha, mul on kuramuse see keraamiline pliit ja. Mul oli vähemalt nagu agil, et. Ai, meil on priimus. Aga kus sa seda priimust, kas priimus ei tööta gaasiga või? Ja on gaasiga. Sest mingi hetk olin mina mingi, okei, mina tahan endale sünnipäevaks priimust. Ja siis hakkasin mõtlema, et mina ei taha endale ühtegi mingit gaasijunni koju, mis ma ei tee midagi. Ma ei tee midagi, aga kas see ei ole mitte selleks hetkeks, kui sul on seda tõesti vaja, kui tuleb sõda, trummid lendavad.

Ja siis sul on see gaasikanister toa nurgas. Aga see on siis, see ei ole ideaalne, see ei ole ideaalne. Selles hetkes ta nagu enam nagu, et niisama midagi ei toimu ja sul teda nagunii vaja ei ole, siis on ta muidugi ohutu seal nurgas. Ühesõnaga jah, see on, see on selles mõttes selle praeguse aja nagu kuidagi imelik osa, et, et iga inimene on ekspert, iga inimene teab nii palju, infot on nii kohutavalt palju ja see, see välisinfo on, seda on nii palju, see on nii suur, see on nii hirmutav. Et ei ole aega tegeleda mitte millegi muuga kui nagu kogu oma inimeste eest muretsemisega. Jah, põhimõtteliselt.

Ja ühe mure saad lahendatud, teed kogu selle elektripaketi ja kohe on järgmine. Kohe on järgmine, absoluutselt, täiesti huvitav lihtsalt. Aga ma nagu tõesti arvan, et see kultuuri tarbimine ja koos kultuuriasutustes käimine, peol käimine, see on ilgelt oluline. Kuule, sellest veel rääkides. Nägite seda statistikat, mis oli kasiini juttu, ma lugesin täna hommikul lehvil, et ma jõudsin pooleni enne küll. Ma nägin ainult ka neid lühikesi screenshot'e. Aga see põhiline oli see, et oot-oot-oot, kas see oli umbes niimoodi, et kogu reklaamisektori eelarvest mingi kolmteist või viisteist protsenti ongi veebikasiinode käive.

Sest veebikasiinode maksu seda, vist maksumäära alandatakse või maksekohustusi. Siis see tõuseb ainult. Jah, et mis hull. Just, et päris nagu või noh, et inimene, see mulle näiteks kõige rohkem ikkagi kogu aeg, inimene peab maha müüma viiskümmend kaks euri, et kultuur saaks ühe euri. Oli vist sihukesed numbrid kolmkümmend üheksa või viiskümmend kaks või on praegu kolmkümmend üheksa ja siis on viiskümmend kaks nagu mingi sihuke. Näiteks töö lihtsalt täiesti hullud. Töötage kultuuri, mängige oma raha maha. See on päris õudne selle asemel, selle asemel, et osta. Kinopilet või teatripilet või kabareepilet või minna kuhu iganes, eks ju.

Ma ei tea, osta endale mingi käia rahvatantsurühmas, whatever. Selle asemel inimene valib raha maha. Aga vot, sest ma usun, et see on mingist hetkest nagu haigus, et sellel ei ole mingit muret, kui sa mõtled, et oh, et ma panen selle kümme euri lihtsalt mul. Issand, kui noorest käis ta ikkagi vahel laeva peal, pani ja ütles, et ta leidnud mingid kohalikud mündid üle, nende müntidega tal siin midagi teha ei ole. Legeeriti, et see on fine. Aga see, see on ju haigus, inimesed panevad ennast nagu sinna nimekirja, et nad ei saaks minna. Mulle tundub see nagu alkoholism. No eks ta ole. Et sa mängid maha koduste eest salaja oma, ma ei tea, autona.

Aga see on see, ma tahan öelda, et see on just see sihuke üksildus. Jah. Et sellel on nii suur stigma on sees ja, aga seda saab tõesti ainult üksinda teha, seda ei saa koos teha. Jah, aga mulle tundub, et see ongi ka see, et see ei ole ka see inimene, et. Kes ütleb võib-olla oma naisele või võib-olla ta ongi üksik inimene, see ongi tema ainult meelelahutus, et see ei ole see inimene võib-olla, kes. Et ma lähen täna Leiman Paradise'it vaatama, selle asemel nagu vaatame, kuidas need rahad tegelikult käivad. Jah, just, just. Noh, et. See oleks, see on päris hea vastandus, see kasiinovärk on, on ikka täitsa rulge.

Ja päris kohutav. Sellest on nii palju räägitud Atlantikus, aga sellest on pikki-pikki uurimusi, artikleid, üks ajakirjanik, kes oli veel ka mormoon, kusjuures, kellele see on põhimõtteliselt nagu keelatud. Jah. See. Ja ta tegi ajakirjandusliku katse ja hakkas hasartmängusõltlaseks ja keeras omal psüühika, pere, kõik asjad nii pekki. Päris jets. Tulime oma reha sinna taastusravisse, et põhimõtteliselt täiesti hullumeelne. Ja tema mõtles, et no mis siis ära ei ole, jumal aitab ju. Ei aita. Hästi julgelt. Meil aidanud, aitäh. Õige, Kadri ja Mardi päeval. Aga Kadri päevast rääkides. Et noh, vaata, meil on jõudnud nagu selle hingede aja lõpuni, sest pärast seda hakkab juba jõuluaeg.

Jõulud on, nüüd on küll, kas jõulud on uue nädala kõhusel või? On jah? Vist jah. Aa, ei seal on vale kommentaar. Ei, on, on kindlasti on. Et siis juba on ilus ja pärast seda on ju vaikus maa peal ja inimestest hea meel ja siis kõik lihtsalt puhkavad. Jah. Aga senikaua peaks veel nagu mõtlema olulistest asjadest. Kevadel, kevadel on ka muidugi karnevale. Ja kas siis ei ole kellelgi enam aega mõelda? Ei, ei küll. Siis peab, siin on voli inimesed ju. Ja kevadel. Nii et. Ootame, palun minge valima. Me peame selleks. Sa näide tõi hea näite, et peab ikkagi valima, muidugi. Aga see, et sügisel, sügisel tulebki ette mõelda.

Jah. Ja siis kevadel on hea valida. Mina ei tea, mina leian, et samas, et kõik need neli aastat valimiste vahel on alati see aeg, millal ette mõelda. Tee oma otsused, kuulata, mida inimesed, keda on valitud, räägivad. Mis on nende teod, võib-olla isegi teod rohkem kui see plaust, mida nad räägivad. Ja siis nelja aasta pärast minna valima. Mitte nagu mulle, meile tundub, et meil Eestis on see, et valitakse need, kes teevad kaks kuud ennem valimisi kõige kõvemat. häält, hoolimata sellest, mida nad on võib-olla eelmised kümme-viisteist aastat üldse teinud. Eestlastel on väga siit mälu. Vabandust.

Ei, kas see on mega hea asi, ei, see on mega hea asi, mida öelda. Tõesti, mul on täpselt seesama tunne, et meil on mäluga mingi probleem. Jah. Et. Valitakse see, kellel nagu mingid tehtud vead ja väljaütlemised on lihtsalt vahepeal jõudnud ära, me ei taha minna, sest nii palju muud jama ja uue inimeste ja eksimusi on peale. See on jällegi minu see vandenõuteoreetik minust tuleb kohe välja, mida ma räägin, et meil puudub sotsiaalne kohesioon, me ei ole, meil on sotsiaalne struktuur on lagunenud, me ei saa hakkama, me ei mäleta, sest me ainuke asi, mis me teeme, me muretseme tänase päeva ja maks homse pärast, et hakata mõtlema või rääkima perekonnaga või jõululauas mingi vanadest aegadest või kuidas siis kõik oli ja.

Ja blubla-blubla-blubla, rääkima mingeid jutte, mõtlema välja lugusid, lolli nalja tegema, ei, räägitakse ainult kas praegustest poliitilistest jamadest või mingitest kodustest muredest. Just, aga vist kakeldakse. Aga et, et oleks mingit sihukest laiemat. Arutelu või. Nii, nii, nii mineviku kui tuleviku peale mõtlemist natukene, selleks on vaja aega, selleks on vaja jaksu, aga ei ole, kõik on läbi põlenud. Me oleme oma mälu ära käkinud, et nüüd ma jõuan selleni, mida ma ka alati ütlen. Ma olen seda nüüd nii palju kordi juba rääkinud ja kõik on meil. Mulle tundub, et eestlased on paremad okupatsiooni ajal.

Ma selgitan, mida ma mõtlen sellega. Selles mõttes paremad, et me hoiame rohkem kokku. Siis ei ole meil vaja, võidelda vaja mitte üksteisega, vaid mingi välise vaenlasega. Ja, ühise. Ühise välise vaenlasega. Ja see on see hetk, kus me tõesti hakkame, me oleme väga kavalad, siis me võtame välja kõik. oma ajaloolised rahvakultuuri riistad, mis meil on, huumorid, mingid allegooriad, valmid, muinasjutud, laulud, tantsud, traditsioonid, kõik, kõik, kõik need asjad on niivõrd olulised just siis, sest et muidu ei saa, eks ole, aga ja see on nii huvitav, ma mõtlen nii palju oma lapsepilve peale, mina olen Nõukogude Liidus elanud täpselt viissada nelikümmend neli päeva.

Ja ma mäletan üsna varasest lapsepõlvest seda tunnet, elades perifeerias. Kuidas kõik täiskasvanud minu ümber hakkasid mingis eufoorias rabelema, sest mitte midagi ei olnud, raha ei olnud, süüa ei olnud ka vahepeal. Mhmh. Õudne oli see. Leiutasid, põhimõtteliselt mina arvasin, et see, et praetud makaronid. Peekon ja munad, see on maailma parim toit, kui välja lasime, sest seal on vaesed. Kaboon ja naara. Kusjuures siinkohal ma tahaks öelda, et mina olen küll saanud petta. Läksin mina, muidugi võib-olla pead ise valima, et noh, et vaatama, et kuhu sa sööma lähed ja mõtlema nagu selge peaga. Ühes pubis mina ükskord tellisin karbonaare ja siis sain praetud makaronid, singi ja munaga.

Mis oleks olnud nii fine, oleks aga niimoodi kirjas olnud, ma kusjuures võib-olla oleks isegi need makaronid tellinud, aga see hetk ma juba ootasin nagu karbonaarat. Nii, ma ei jääks nüüd bussist maha. Ma ei tea, väga põnevaks, väga tore. Palju kell on? Ma ei tea, mu telefon sobib ise vaatama. Ah, it's fine. Väga ilusti käes. Ja see tunne, kuidas kogu Eesti ühiskond käitus nagu vastselt. Hurda jooksul stardi saanud koerad, see on see hetk, kui värav läheb lahti ja kõik panevad täiega elama igaüks enda eest, et saada rikkaks, ilusaks ja vabaks. Ja nüüd paneme. Kõige rikkamaks. Kõige rikkamaks.

See on maailma viie rikkaima riigi hulka, viie, aga Euroopa viie rikkaima riigi hulka, mäletad seda? Mäletan väga hästi. Kas see hakkab täis saama, see viis aastat väiksem, ma väga loodan. Et nüüd me oleme kõik üle töötanud ja mures ja me ei mäleta enam, kuidas teha seda ühiselu, mis tegelikult meid päästaks. Jah. Mis tegelikult meid päästaks, sest et sul on vaja teada, kus on lähim varjend, kes sind võiks aidata. Ja mitte, et see oleks nüüd mingi metsiku onupoja poliitika või korruptsioon, selles mõttes see on ju normaalne, et, et kogukonnas elades inimesed üksteist aitavad. Jaa, mitte tunnevad ja teavad veel.

Või noh, kuidagi jah, täpselt, et teatakse, millega teised tegelevad. Oi, see mulle kõige rohkem meeldis see, et, et ikkagi külas liikusid jutud ja teati väga täpselt, kes mida teeb ja kes kellega käib ja, ja kuidas kellelgi läheb ja kui kellelgi halvasti, siis mindi vähemalt ja küsitud, et ju, et äkki me saame midagi teha. Aidata. Ja täpselt. Mida sul vaja on? Sest tegelikult, ega kui sa. Või siis lihtsalt tegelikult ei öeldudki, ma lugesin eile mingit väga head umbes artiklit, et inimesel, kelle, kes on nagu hädas või vajab abi, see ei aita teha, kui sa ütled, et kuule, et millal ei taha, ma aitan sul, ma ei tea, tuua süüa või koristada või sest inimene, kes on see hetk võib-olla juba täiesti omadega maas, ütleb sulle, et tal on kõik püsti ja tal ei ole midagi vaja, et tegelik abi see hetk on see, et näiteks, et ma toon sulle süüa, ütle, mis hetk sa kodus oled ja sa viid need asjad kohale, et sa teed selle ära.

Et sa mitte ei küsi, kas sul on abi vaja, sest seda on nagu nii kerge. Tead, ma just üks päev rääkisin ühe sõbrannaga, kes ütles, et ah, ma olen käinud mingi mitmeid-mitmeid kordi perearsti juures ja küsinud, et kas mul on vaja minna psühholoogi juurde, kas mul on vaja psühholoogi juurde minna. Selle asemel, et minna ja öelda, mul on vaja. Ma tahan psühholoogi juurde minna. Mul on abi vaja. Kirjutage mulle mingi saatekiri või minna lihtsalt, sest et Eesti riigis ei ole psühholoogi juurde minemiseks vaja saatekirja. Et miks on vaja seda ühte mingit tasandit sinna juurde, et kas? Ja, ja. Ise sa ju tunned, et kui sul on juba selline küsimus mõttes.

Siis tõenäoliselt siis ta pigem. About time. Aksju. Nii et sellepärast ma ka arvan, et ma, mul on nagu õigus. Ma olen suhteliselt kindel, et ma olen õigel teel. Jah. Et inimesed peavad rohkem käima sporti ostmas. Okei, okei. Ja kes teab, võib-olla sa astud, Mardina jookseb, kes me saime, hakkab psühholoogi juurde, küsid, küsid, laske Mardin, mis elukutset tegema peaks? Psühholoog, oi, väga huvitav. Just, teil oligi vaja. Seda mul oligi tarvis. Et noh, või näiteks see, et lapsed saavad võib-olla lihtsamini kooli. Meil on, meil on mingi kindel plaan, et, et me hakkame koos naabrilastega viima lasteaeda ja kooli.

See on nii normaalne, näiteks kui ei saa, üks läheb teine. Täpselt, täpselt, täpselt, täpselt, et see on noh. See on kõik see värk, et natukene asja lihtsustada, mitte et igaüks peab omaette rabelema. Just, kui nagunii on üks kool või üks tee, et miks siis? Ei no me ei jõuagi selle Kadripäeva juurde mitte kunagi. Ühesõnaga, kahekümne viiendal novembril meie tähistame Kadripäeva Karlova teatris Kadri kabareega. Toredad esinejad on kohal ja küsimus on, kuidas tänapäeval kõige tõhusamalt Kadripäeva tähistada. Sellepärast, et Kadripäev on, noh, nagu me oleme aru saanud, selle hingetähe juba päris lõpuosa peal.

Ja alates Kadripäevast vanarahvas EF-iga, nemad enam õues tööd ei teinud. Et loomad olid ka kõik juba sees, vili ja muud asjad olid juba korjatud, kõik olid salvedes. Ja siis algas naiste võim. Vot see. Aga miks, sellepärast et pimedal ajal ja külmal ajal tuli teha tubaseid töid. Ja just. Siis kooti õmmeldi, tehti kingi. Ja õpetati lugema. Tead, see mulle nagu meeldib vanasti, et elu käiski loodusega. Küll suvised olid kogu aeg väljas, tegid oma põllutöid, oma, ma ei tea, kasvuhoonet, noh, kasvuhoone võib-olla uue maja värk, vaid. Aga ja siis tuli talv, õues on külm ja siis oli mingi, tööd teen siis, kui päike tõuseb, sest muidu on ju pime.

Magama lähen siis, kui pime, kell kolm päeval. Valmis ja siis oligi, siis, siis loed. Siis piirad harju hinge. Et lihtsalt see tänapäeva kiire elutempo on selle puhkuse aja ja selle noh, nagu hingelise tööaja ja naiste võimuaja tegelikult ära nullinud. Et ma ei imesta, et praegu feministid lärmavad nagu mina. Kuule, aga see on oluline. Just. Kas me jätame muidu sul praegu kammid välja? No tegeleme sellega ise alles, on ju. Pärnus, Pärnus. Üks lend, üks lend. Ongi üks linn, üks küla, et. Nii et ma, ma tõesti, ma, ma, ma ei tea, mis seal saama hakkab, aga me kindlasti küsime, uurime, et noh, et, et ei oleks ainult see iidne ja võib-olla natukene nagu meelest läinud vanarahva komme, vaid et me päriselt teeksime neid asju praegu, et noh, et käime peol, räägime omavahel, mõtleme välja mingeid uusi asju, kuidas tähistada, noh, võib-olla kabaree, Kadri kabaree on väga hea.

Ma arvan, et see on väga hea, tulge vaadake ja, ja räägime sellest, mida lugeda näiteks talvel. Oo, mul oleks vaja head hambaarsti, äkki talvel peaks käima kindlasti ka hambaarsti juures. Mul on hambaarsti juures käimata, et noh, et võib-olla talvine aeg on ka see, kus oma, kas, kas autodel on tehtud ülevaatus? Lemmikloomad. Jaa, või need musjud tuleb üle kontrollida. Ühesõnaga vaadake üle, olge talveks valmis, because winter is coming. Jah. Eks ju, ja meie peame selle niimoodi tööd kütma. Jah, sest suvel ei taha. Ja suvel ei taha, me kavatseme nautida seda ilusat ilma ja nii edasi. Nii on. Valmis, valmis, mind teabki.

Ja ka meie. Tuleb hiljem ja juuksed ka. Ja muidugi, ja ka meie podcast on sellega valmis. Te kuulasite õdede krühmide, vaatasite õdede krühmide teist osa. Kirjutage, kuidas teile meeldib, palun saatke meile ideid, kuidas tähistada kõige tõhusamalt hingede aega, kuidas teie ise seda tähistate. Saadke pilte, joonistusi, me oleme kõigega nõus. Võib-olla isegi issand, siis me saame teha nagu, mis on televisioonis, on sul mingi vahel pilt. Meile saadetud pildid. Kadri tõstis, noodsõidus Kadri tõstis. See oleks jumala äge, me näitaksime mingeid pilte kuskil alla. Muidugi, muidugi, igal pool, me teeme selle kõik valmis, nii et tere, Kelly, stuudio, lingu kaisa, järgmine kord jälle teine nägu.

Palun. Jätame. Viiskümmend viis minutit.